Kümnendi jagu tagasi hakkasid noored otsima linna lähedale krunti, kus tollal pooleteiseaastasele lapsele oleks mõnus roheluseküllane kasvukeskkond. Nii jõuti Haapsalust kümme kilomeetrit eemal asuvasse uusarendusse, kuhu oli jõutud püstitada majakarp, kuid kõik muu oli veel tegemata. „Puhas heinamaa oli ümberringi,“ meenutab Brit. „Ühtegi kõrvalhoonet veel ei olnud, puukuuri ega suvekööki, mitte midagi. Ainult laudtee, mis jõeni viis, oli valmis ehitatud.“
Kõigega tuli ise alustada, seda enam, et asumi esimesed elanikud olidki just Ojamud. Maal elamise kogemuseta, kuid hakkamist täis noored seadsid end sisse ning tasapisi hakkas asi ilmet võtma. Lõpliku tõuke andis aga üle jõe elav naabripere. „Meie olime aianduses võhikud, naabrid aga tõelised aiahullud – muudkui rehad ja labidad välkusid,“ jutustab Brit. Lähemalt toona veel ei suheldud, kuid nagu tavaliselt ikka, tuleb appi juhus. Ühel heal päeval lakkas noorpere muruniiduk korraga töötamast, Kalmer oli aga välismaal pikemalt tööl ega saanud Britile appi tulla. Naabrimees märkas hädasolijat, hõikas üle jõe ning pakkus abi. „Jutuajamise käigus selgus, et olime üksteist teadnud juba pikka aega – nimelt käisin tema naise juures juba aastaid juuksuris, kuid tema elukohast polnud meil aimugi. Nii see läbikäimine algas,“ meenutab Brit. Hea kontakti leidsid kohe ka lapsed, kes üle Taebla jõe ehitatud purde üksteisel külas käivad.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus