Kardinali- ja paavsti-tähtkaktus uhkeldavad lisaks veel asteldega, mis esimesel liigil tihti elegantse lohakusega seatud soengut meenutavad. Paavsti-tähtkaktuse võimsad astlad seevastu tekitavad omajagu aukartust ja suuremate taimede ümberistutamine polegi nende tõttu enam nii lihtne. Seevastu pisi-tähtkaktus ja piiskopi-tähtkaktus on sootuks asteldeta nagu Astrophytum coahuilensegi.
Botaanikute sõnutsi on tähtkaktuste perekonnas kuus liiki, osa kollektsionääre nimetab aga seitset-kaheksat liiki. Neli liiki on ka eestikeelsed nimetused saanud: pisi-tähtkaktus (Astrophytum asterias), piiskopi-tähtkaktus (Astrophytum myriostigma), kardinali-tähtkaktus (Astrophytum capricorne) ja paavsti-tähtkaktus (Astrophytum ornatum). Viiendal liigil, Astrophytum coahuilensel, maakeelset nimetust pole, nagu ka perekonna kõige iseäralikumal liigil Astrophytum caput-medusael. Seemnekataloogides ja kollektsioonides kohtab tegelikult veel palju tähtkaktuste teisendite nimetusi.
Ühe kaktuse klubi
Tähtkaktuste kasvatamise teeb asjatundjate seas põnevaks nende varieeruvus – ristamisel kahte päris ühesugust taime järglaste hulgast juba naljalt ei leia. Eriti edukad on olnud Jaapani kaktusekasvatajad, kel on õnnestunud aretada nii pisi- kui ka piiskopi-tähtkaktusest iseäranis kauneid teisendeid. Aastakümneid ei teatud Euroopas neist suurt midagi, kuid viimastel aastatel on nii teave kui ka seemned ja taimed siin juba üsna kättesaadavad olnud. Ka Eesti kaktusekasvatajate klubi kasvatab ja ristab neid jaapanlaste aretisi.
Kollektsionääride hulgas on perekonna kõik liigid väga hinnatud, eriti populaarsed on neist aga kaks: piiskopi-tähtkaktus ja pisi-tähtkaktus. Esimene neist on nii inglise kui saksa keeleruumis tuntud piiskopimütsi nime all (Bishop’s Cap, Bischofsmütze) ning on üks enimkasvatatavaid kaktusi maailmas.
Teist liiki teab rahvasuu merisiilik-kaktusena (Sea Urchin Cactus, Seeigelkaktus) ning seegi on kasvatajate hulgas väga levinud. Eriti armastatud on viimane liik aga Jaapanis – seal on merisiilik nii populaarne, et osa kaktusekasvatajate klubisid on pühendunud ainult kabuto (nii kutsutakse seda liiki Jaapanis tema sarnasuse tõttu teatud sõjakiivriga) aretamisele ning teisendite ja sortide kogumisele.
Aeglased kasvajad, kuid usinad õitsejad
Suurim liik perekonnas on paavsti-tähtkaktus, mille enam kui saja-aastased eksemplarid looduses isegi pooleteise või enama meetrini küünivad. Toas või kasvuhoones taim muidugi selliste mõõtmeteni ei jõua, vähemalt kasvataja eluaja jooksul küll mitte. Minu vanim paavsti-tähtkaktus on umbes 50-aastane ja ainult 30 cm kõrge. Paavsti-tähtkaktus ongi kiireim kasvaja, ülejäänutel pole kuhugi kiiret. Kardinali- ja piiskopi-tähtkaktus kasvavad kuni 25 cm ning pisi-tähtkaktus kuni 10 cm kõrguseks. Nii suureks kasvamine võtab neil aga aastakümneid aega.
Reeglina kasvavad tähtkaktused üksikuna, varre harunemist peaaegu ette ei tulegi (vast ainult siis, kui kasvukuhik on saanud viga). Tütartaimi olen näinud siiski ka väga vanadel, ilma igasuguste vigastusteta paavsti-tähtkaktustel.
Enamik perekonna liike on usinad õitsejad ja mida vanemaks saavad, seda rohkem neil igal aastal õisi on. Näiteks pisi-tähtkaktus jõuab õitseikka juba paari-kolme aastaga. Vaid paavsti-tähtkaktus mõtleb pikalt: mõnel minu 1990. aastal tärganud taimedest ilmusid esimesed õiepungad alles 2004. aasta sügiseks, kuid õitsema ei ole jõudnud neist ikkagi veel ükski hakata.
Vilju saab tähtkaktustelt vaid õite risttolmeldamisel, oma tolmuga õied ei viljastu. Omavahel ristuvad liigid küll kergesti ja annavad hübriide, kuid need on tihti elujõuetud. Kergesti ristuvad ja elujõulisi järglasi annavad omavahel piiskopi- ja paavsti-tähtkaktus ning pisi- ja kardinali-tähtkaktus.
Pisi-tähtkaktus
Erisuguste, eriti valgetähniliste pisi-tähtkaktuse aretiste koondnimetus on ‘Super-Kabuto’ (ka ‘Super Kabuto’ või ‘Superkabuto’). Pisi-tähtkaktuste kena muster, mõnusad asteldeta areoolitupsud ja varane õitseiga lausa nõuavad, et neid kaktusi kasvatataks.
Foto: Jan Paulus
Perekonna pesamunal on enamasti kaheksa ribi, kuid vahel harva ka rohkem. Palju haruldasemad on viieribilised taimed, ent huvilistel leidub neidki. Pisi-tähtaktuse taime endaga võrreldes suured õied on perekonnale tüüpiliselt kollased ja enamasti punaka neeluga, kuigi haruldustena on kultuuris ka taimi puhaskollaste ja isegi üleni punaste õitega. Sellest väga haruldasest punaseõielisest aretisest on ka Eestis teadaolevalt mõni eksemplar.
Klorofülli moodustumise häiretega või sootuks klorofüllita taimi kohtab tähtkaktuse liikide seas harva. Hübriidide hulgas on nad, tõsi küll, üsna tavalised. Pisi-tähtkaktusel on siiski puhaskollane, täiesti ilma klorofüllita teisend olemas.
Piiskopi-tähtkaktus
Tüüpilise piiskopimütsi vars on suhteliselt madal, viie ribiga ning tihedalt väikeste valgete tähnikestega kaetud (myriostigma ongi tõlkes tuhandetäpiline). Ribide arv ja varre tähnilisus on sellel liigil aga väga muutlikud: tähnid võivad ka hoopis puududa ning ribisid võib eri teisenditel olla kolmest kaheksani.
Piiskopi-tähtkaktuse eriti tihedate ja pikakarvaliste tähnidega aretiste rühm ‘Onzuka’ on jälle Jaapani päritolu ning seda kasutatakse palju koos ‘Super-Kabutoga’ sordiaretuses.
Foto: Jean-Jacques Milan
Õied on sel liigil kollased, neelu punaka toonita, ning mõnevõrra väiksemad kui eelmisel liigil.
Õitseikka jõudmine võtab aga kauem aega kui pisi-tähtkaktusel – kahe-kolme aasta asemel neli-viis aastat.
Piiskopi-tähtkaktusega on välimuselt äravahetamiseni sarnane Astrophytum coahuilense, kuid mitte õitsemise ja viljumise ajal. Lisaks õite ja viljade iseärasustele ning sellele, et ta piiskopi-tähtkaktusega ei ristu, sai see liik lõpuks botaanikute tunnustuse. Looduses varieerub Astrophytum coahuilense vähe ning ka kultuurteisendeid pole tal palju. Siinkohal oskangi vaid kahte nimetada: cv. ‘Tricostatum’ on kolmeribiline ja cv. ‘Kikkol’ on ribide asemel näsad.
Paavsti-tähtkaktus
Esimesena loodusest avastatud tähtkaktus on paavsti-tähtkaktus, perekonna suurim ja kiirekasvulisim liige. See liik on kaheksa ribiga ja erinevalt eelnimetatuist võimsate asteldega. Enamasti paiknevad valged tähnid varrel vöötidena, kuid on tuntud ka päris või peaaegu ilma tähnideta teisendid. Tähnilisus sõltub selle liigi puhul ka taime east – noorena tihedalt tähnidega kaetud taimed hakkavad vanemas eas tähne vähem moodustama ning võivad lõpuks isegi puhasrohelised olla.
Kuigi kasvama on see liik agar, jõuavad paavsti-tähtkaktused õitseikka üsna hilja – harva, kui seemnest kasvanud taim õisi enne kümnendat eluaastat näidata raatsib. Siis on isegi hästi: mingi ime pole, kui viieteistaastane kaktus veel ei õitse. Paavsti-tähtkaktusel on puhaskollased üsna suured õied ning liik ristub piiskopi-tähtkaktusega väga kergesti. Et paavsti-tähtkaktus kiiremini ja suuremaks kasvaks, võib tal mullasegu ka pisut rammusam (või väetamine sagedasem) olla kui perekonna teiste liikide puhul.
Kardinali-tähtkaktus
Kardinali-tähtkaktus on noores eas sageli asteldeta, viimaste ilmumine näitab, et taim on õitseikka jõudmas. Paljud teisendid võivad siiski astlaid juba ka esimesel kasvuaastal moodustada ning vähemalt ühel teisenditest neid ei tekigi.
Üldiselt on kardinali-tähtkaktused nagu perekonna teisedki liigid tihedalt valgetähnilised, kuigi mõned teisendid (näiteks Astrophytum capricorne var. niveum ‘nudum’, Astrophytum capricorne var. senile ja Astrophytum capricorne var. senile f. aurea) on puhasrohelise varrega.
Sel liigil on perekonna kauneimad ja suurimad õied – läbimõõdult tihti taimest endast suuremad. Samas on tegemist kõige pirtsakama tähtkaktusega, mis kaotab väga kergesti juured või mädaneb sootuks ära. See probleem võib esile kerkida suvelgi, kui pärast kastmist ilmad mõneks ajaks liiga jahedaks jäävad – rääkimata niiskes mullas talvitumisest.
Kardinali-tähtkaktuse astlad on erinevalt paavsti-tähtkaktuse omadest suhteliselt pehmed, keerdus ja üksteisega tihedalt läbi põimunud, mõnikord isegi niivõrd, et õis ei pääse avanema. Eriti tihe sasipea on tähnideta teisendil ‘senile’, mida vahel ka omaette liigiks peetakse. Teisend ‘niveum’ on seevastu enamasti just hästi tihedalt paiknevate tähnidega ja kuigi astlaid on tal vähem kui eelmisel teisendil, on need pikemad, jämedamad ja jäigemad.
Haruldasim liik
Haruldasim ja kõige vähem tuntud on Astrophytum caput-medusae, mis alles 2001. aastal loodusest avastati. Esialgu kirjeldati liik nime all Digitostigma caput-medusae, kuid hiljem selgus, et hoolimata tema väga veidrast välimusest on ilmselt siiski tegemist tähtkaktusega. Sel liigil on pikad peened näsad, millest taim kestva põua ajal aurumispinna vähendamiseks ka loobuda võib (hiljem kasvavad uued). Eesti kaktusekasvatajatel on selle liigiga veel vähe kogemusi, kuid poogitud taimed kasvavad kenasti ega paista kuigi kapriissed olevat.
Kasvatamine
Tähtkaktused pole üldiselt kuigi pirtsakad, kuid nõuavad teatud reeglitest siiski üsna jäika kinnipidamist. Looduslikult kasvavad nad kuivas ja kuumas kliimas – USA-s Texase osariigi lõunaosas ning Mehhiko põhja- ja keskosas.
Muld. Mullasegu olgu sõre, vett läbi laskev ja õhurikas ning sisaldagu omajagu lupja ja toitaineid. Lubjasisalduse pärast pole tegelikult vaja muret tunda, kui liiv või peen kruus, mida segus kasutate, sisaldab paasi või kui kastmisvesi on karedapoolne.
Kastmine. Liigse niiskuse suhtes on tähtkaktused üsna tundlikud, eriti kardinali-tähtkaktus. Perekonna kõige veelembesem liik kasvuajal on pisi-tähtkaktus. Intensiivse kasvu ajal peab neid üsna rohkelt kastma, jälgides siiski, et mullapall kastmise vaheaegadel ära jõuaks kuivada. Ka temperatuur peab kastmise ajal olema üle 20 kraadi.
Talvitumine. Talvituda tahavad tähtkaktused jahedas, optimaalne on 10–12 kraadi, ning kindlasti absoluutselt kuivas. Olen ise mitu kardinali-tähtkaktust sellepärast kaotanud, et talvekorterisse viies pole mullasegu korralikult kuiv olnud. Pisi-tähtkaktused võivad talvituda õige pisut soojemas kui ülejäänud liigid, kuni 15 kraadi.
Ärkamine. Kevadiste esimeste kastmistega ei tohi liialt kiirustada. Kõige kindlam on kasvu algus ära oodata ja alles siis leige veega kasta ning esimest korda mitte väga rikkalikult.
Valgus. Üldiselt on tähtkaktused üpris päikeselembesed, kuid pisi-tähtkaktus ja teiste liikide tähnideta (puhasrohelised) teisendid edenevad paremini kerges varjus. Eriti valged pisi-tähtkaktused ‘Super-Kabutod’ ei pelga ka täispäikest.
Täispäike võib neil põletusi põhjustada. Eriti peab ettevaatlik olema just varakevadise päikesega, mil kaktusi veel kastma pole hakatud ning taimed kiiresti pikeneva päeva ning intensiivistuva päikesekiirgusega veel kohanemata. Kasvuhoones olen kasutanud valguse hajutamiseks ja nõrgendamiseks vana, mullatolmust juba hallikaks tõmbunud katteloori ja ka spetsiaalset varjutuskangast, mida pean paremaks.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus
