„Oh, küll te olete kulutanud! Tõite nii uhke asja,“ lõi käsi kokku proua ilmselt ikka veel Fedjuninski nime kandvalt tänavalt. Umbes nii nagu Ülesoo vanaperenaine roosidega rätti ja hõbedasi sukavardaid Tootsilt vastu võttes.
Väike pakk Domino küpsiseid paigutati teelaua ehteks. Olin need ostnud kallilt, 9 krooni eest väiksest erakioskist, suures poes eriti midagi polnud. See hetk on 1992. aastast. Kroonieelsest ajast mäletan, kuidas ema otsustas kord töölt tulles läbi käia kõik pikale koduteele jäävad kauplused ja sai saagiks kaalika. Talongide eest ette varutud seepe on tal alles siiani. Mina aga olin rublaaja lõpus stipendiumivolinik ja lugesin kursuseõega väärtuse kaotanud raha suure kilekoti seest portsudesse, seda Toomemäe murule laotades. Kõrval oli rahvajooks, aga vargust polnud karta.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus
