Seisin kuumavate kividega tänaval ja hingasin sisse suurlinna, selle pühapäevast helifooni ja sumedat õhtut. Minu kõrval juugendmaja esisel pingil luges vanem naine raamatut. Elegantses rahus keset kivist keskkonda. Kerges pearätis ja suvemantlis, pisut nagu 1950ndate fotol.
Märtsis saab aasta aega olukorrast, mis nagu siin maalgi populaarne Jaapani korrastuskunst (vt. lk 64) on näidanud kätte esmavajaliku ja rõõmustava. See on olnud kui eksperiment, mida läbinud on kogenud erinevaid emotsionaalseid ja praktilisi etappe. Ja kui nüüd silmad kinni panna, kerkivad kohe pinnale kuude jooksul settinud unistused, tegevused või olukorrad, mida jälle ihkaks. Need ongi edaspidisele tee rajajad. Tulnud esile, priid tormamise vahust.
Lugeva daami kodulinnas oli sel hetkel piiranguvabam aeg, kuigi restorani astudes mõõtis turvamees laubalt masinaga igaks juhuks temperatuuri. Daami välja koorunud vajadus või uus harjumus oli olla raamatuga kesk linnahelisid seal pingil, värskes õhus. Minu vajadus seal kõrval seistes aga kasvõi paar tundi nautida seda linna, teelolekut.
Iseenesest huvitav, kui kiiresti olukorra paremaks muutudes jälle virvarr lahti läheb? Kas me naudime piimavahuga kohvi välikohvikus rohkem? Kas me lisaks muredele ka kasvasime selles ajas? Õppisime rõõmu tundma vähemast, olema paindlikumad… Või vastupidi, oleme valmis kindlal meelel ellu viima suuri soove.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus
