Pojeng võib ühel kohal kasvada kümneid aastaid, ka siis, kui tema eest üldse ei hoolitseta. Selline kogemus on ka meie talus, mis vahepeal aastaid tühjana seisis. Vanad pojengipõõsad jäid ellu ka nõgesevõsas.
Mis pojeng mu aias kasvab?
Pojengid võivad olla nii rohttaimed kui ka puitunud vartega põõsad. Kahjuks on ilma geneetilise analüüsita võimatu määrata vanade pojengide tegelikke sorte. On arvatud, et enamlevinud valgeks, nii-öelda talupojengiks on valgeõieline Paeonia lactiflora ’Festiva Maxima’ (Mielles, 1851). Teda iseloomustavad aeg-ajalt õitsemise algul ilmuvad kirsipunased täpid, mis hiljem valgeks pleegivad.
Roosadest arvatakse olevat levinuim ’Edulis Superba’ (Lemon, 1824). Varajane punane on kõige sagedamini varajane pojeng Paeonia officinalis ’Rubra Plena’. Eesti aedades on leida ka peenikese lehestikuga punase varajase lihtõielise pojengi põõsaid, mida ahtalehiseks pojengiks (Paeonia tenuifolia) peetakse. Asjatundjate arvates võib teinekord siiski tegemist olla ka rootsi pojengiga (Paeonia x bergiana). Rootsi pojeng on anomaalse pojengi (Paeonia anomala) ja ahtalehise pojengi hübriid ning erineb ahtalehisest suurema kõrguse, lillakama õie ja natuke laiema lehe poolest.
Kui aga tahta pojengide maailma sügavamalt sukelduda ja neid lilli rohkem aeda tuua, on tänapäeval valikus tuhandeid.
Mida tähendab ITOH-hübriid?
ITOH-hübriid, kes on oma nime saanud jaapani aretaja Taichi Itohi järgi, erineb meie vanast tuttavast aiapojengist eelkõige pika õitsemisaja poolest. Kui rohtsetel pojengidel puhkevad kõik õied enam-vähem ühel ajal ja õitseaeg piirdub paari nädalaga, siis ITOH-hübriid õitseb vähemalt kuu aega, avades üha uusi ja uusi lisaõisi. Täiskasvanud, viieaastasel taimel on korraga loendatud üle viiekümne õie.
Teine erinevus on poolpuitunud varred. Tänu neile ei vaja meetrikõrguseks kasvav pojeng lisatoestust. Hooldatakse ja istutatakse ITOH-hübriidi samamoodi nagu rohtset pojengi, varred lõigatakse sügisel maha ja põletatakse.
Esimesed patenditud ITOH-hübriidide sordid olid kollase õievärvusega: ’Yellow Crown’, ’Yellow Heaven’, ’Yellow Emperor’ ja ’Yellow Dream’. Sordiaretus jätkub ja nüüdseks on olemas ka oranže, erepunaseid ja mustjaspunaseid ITOH-hübriide.
Aga põõsaspojeng?
Juba paar aastat on aianduskeskustes leida olnud ka põõsaspojengi (Paeonia suffruticosa) ja Rocki pojengi (Paeonia suffruticosa subsp. rockii) sorte. Mõlema puhul on tegemist tõelise puitunud tüve ja okstega põõsaga, mis kasvab kuni 2 meetri kõrguseks ja mille ligi 20 cm diameetriga õied on aias tõelised pilgupüüdjad. Kahjuks on põõsaspojeng osutunud Eestis hellikuks ja temaga tasub katsetada pigem saartel ja läänerannikul, karmima talvega mandriosas ei pruugi taimed kevadeni vastu pidada.
Rocki pojeng on see-eest täiesti külmakindel ja kuuldavasti kasvab põhjapoolseim isend Soomes Kemijärvil. Rocki pojengi sorte on küll palju, kuid nende sordierinevused on väikesed ja enamasti müüakse neid värvuse järgi: valged, punased ja roosad.
Nii Eestis kui Soomes on oma külmakindlust tõestanud ka põõsaspojengi ja Rocki pojengi kollaseõieline hübriid ’High Noon’.
Kuidas pojengi osta?
Kauni ja terve taime kasvatamine saab alguse istiku hankimisest. Pojenge on võimalik osta nii paljasjuurse kui ka konteinertaimena. Kevadel, kui iga aiapidaja sõrmed istutamise järele sügelevad, on kerge pista ostukorvi paar kaunist läikpildiga pakikest pojengijuurikatega.
Siinkohal võiks teada, et tootjate hulgihinnakirjades on pojengijuurikad kolmes kvaliteediklassis ja neid tähistatakse 2-3, 3-5 ja 5-8. Numbrid tähendavad väljaarenenud uuenemispungade arvu ühel juurikal ning hinnavahe esimese ja viimase klassi vahel on kahe- või kolmekordne.
Seetõttu müüakse tihti just kallimaid sorte kõige madalamas kvaliteediklassis, sest muidu läheksid jaehinnad väga kõrgeks. Pildiga pakipojengide kvaliteet on samuti 2-3 ja paki ostmisel tasuks kilekotis olevat juurikat väga tähelepanelikult vaadata, et seal ikka kasvupungi näha oleks.
Alati on kindlam osta konteinertaim, mille võrsed on välja arenenud – tõenäosus, et taimest asja saab, on siis suurem. Konteinertaimi võib istutada kogu aiandushooaja vältel varakevadest hilissügiseni, paljasjuursete istutamise parim aeg on varakevadel või septembris, soojal sügisel võib julgelt istutada veel oktoobriski.
Kuidas pojengi istutada?
Kuna pojeng võib samal kohal kasvada pikki aastaid, tuleb kasvukoht hästi ette valmistada. Oma kogemustele toetudes julgen soovitada, et ühele taimele piisab 30–40 cm diameetri ja sama sügavusega istutusaugust.
Istutusauk tuleb 2/3 ulatuses täita soovitavalt kõdusõnniku ja turba seguga, millesse võib segada pisut lupja või puutuhka. Kui kõdusõnnikut võtta ei ole, võib istutamisel lisada mulda paar peotäit osmokootväetist. Selle väetise plussiks on toitainete vabastamine kooskõlas taime vajadustega.
Jälgida tuleb, et taime juurikas ei puutuks kokku ei väetise ega kõdusõnnikuga, see kehtib nii paljasjuurse kui ka konteinertaime puhul. Istutusaugu ülemine, 15–20 cm kiht, kuhu taim asetatakse, peab olema väetiseta.
Paljasjuurne pojeng istutatakse nii, et tema ülemine kasvupung jääb umbes 5 cm allapoole mullapinda. Konteinertaime puhul olgu istutusaugu pind samal kõrgusel potis olnud mulla pinnaga, äärmisel juhul võib lisada sentimeeter-poolteist väetiseta mulda.
Pojengi suurim vaenlane on liigniiskus. Kui istutusaugu põhja valgub vesi, on sinna kohta pojengi istutamine mõttetu, sest taim hukkub. Väga niisketes kohtades on pojenge võimalik kasvatada ainult tõstetud peenardes.
Kuidas pojengi hooldada?
Kui istutusauk on korralikult ette valmistatud, siis edaspidi pojeng mingit erilist hooldust ei vajagi. Tasub meeles pidada, et reeglina mõrvatakse ülehoolitsemisega rohkem taimi kui ilma hoolitsuseta.
Normaalsel suvel ei vaja pojeng ka kastmist, põuaga võiks kasta harva, aga siis põhjalikult, paarkümmend liitrit vett taime kohta. Eriti on lisakastmist vaja põuasel augustikuul, kui pojengidel moodustuvad järgmise aasta kasvupungad. Juba praegu võib ennustada, et 2014. aasta suvi ei tule eriti õierohke, sest eelmise aasta augustis valitses põud ja kasvupungade moodustumiseks polnud piisavalt niiskust.
Pojengide vaenlaseks on seenhaigused, mis kaasnevad niiske ja jaheda ilmaga. Kõige lihtsaim ja loodussõbralikum profülaktiline vahend sel puhul on puutuhk. Kes eelistab keemiat, võib kevadel esimeste võrsete ilmumisel taimi ja neid ümbritsevat mullapinda pritsida mõne aiapoes saadaoleva fungitsiidiga, seda tegevust peaks paari nädala pärast kordama.
Hilissügisel lõigatakse pojengide varred maapinna lähedalt maha ja põletatakse, mingil juhul ei tohi neid jätta kasvukohale vedelema, see soodustab seenhaiguste levikut.
Millal mu pojeng õitsema hakkab?
Enamik pojenge hakkab õitsema kolmandal aastal pärast kasvukohale istutamist. Varasemat õitsemist võib loota looduslikelt liikidelt ja ITOH-hübriididelt, mis meie aias on õitsema hakanud isegi potitaimena.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus
