Naabritele mõeldes tuleb mulle meelde lapsepõlv ja see, kui hästi on võimalik läbi saada naabritega, kellega jagatakse igapäevaselt kööki. Meie viieliikmelise pere kolmetoalises Tartu kodus oli ühisköök ja siis, kui naabritädi Ilse tegi köögis küpsiseid, imbus meiegi tuppa kõige magusamat lõhna. Mäletan hästi selgelt, kuidas tädi Ilse segas ja kloppis tainast ning lasi selle siis läbi hakklihamasina. Ema ja vanaema nii ei teinud. Mulle meeldis kogu seda küpsise valmimise protsessi pealt vaadata. Ning siis tuligi veel vaid ära oodata, kui naabritädi ahjust välja võetud maiustusi ka mulle pakkus. Ma ei tea, mida tädi Ilse sellest arvas, aga minu jaoks oli ühisköök õnnistus. Ja tädi Ilse liivatainaküpsised samuti.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus