KODUKIRJA PEATOIMETAJA MALLE PAJULA: nii palju ja nii vähe

Malle Pajula

15.04.2022

Malle Pajula | erakogu

„See on kartul,“ google-tõlkis umbes 13-aastane poiss emale ja väiksele õele toidupoes asju ja hindu vaadates. Tal oli üle õla väike kott, kus sees oli pere raha. Koos uuriti numbreid ja ema paistis pojale toetuvat. Poisist oli saanud justkui perekonnapea.

Nägin sellist pilti märtsis kodupoes. Lähipäevad tõid aina enam hingekriipivaid stseene. Kes oleks vaid mõni aeg tagasi osanud arvata, et mu kõrvaltänaval on liikumas sõjapõgenikud! Naised, ühe käe otsas laps ja teises kortsus paberkott triiki täis heategevusest saadud riietega. Esimesi päevi uuel maal.

Elan pikalt teelt tulnute suurima ööbimispaiga ja dokumente korraldava ametiasutuse vahel. Nägin viimases naisi istumas pisut ehmunud ja vaikse olekuga. Veel mitte kohale jõudnuna, justkui paberileheke tuules. Sellist ääretult vaikset olemist kohtasin kohati vahetult peale sõda endisel Jugoslaavia alal – keegi ei kippunud, hing peo peal, võõrale rääkima kogetust.