BLOGI | Emme, issi, venna ja sodi ehk Kuhu kaob prügi?

Margit Kuus

18.03.2021

Ühel kevadel, kui tihane värava küljes olevasse postkasti pesa tegi (just nagu Jänku-Jussi multikas!), selgus, et ta oli pesa vooderdamiseks kasutanud lisaks kõrtele ja samblale ka kassikarvu! Neid valgeid pehmeid tupse, mis kassikammi alt alailma lendu läksid, kui härra Meri kevadel oma vahvlilokiga talvekasukat maha ajas. | Margit Kuus

Paar aastat tagasi joonistas meie väiksem poiss püüdlikult perepilti. Ilmekalt jutustas ta juurde, kes on kes seal sigri-migri-kirju-mirjus kunstitöös. “Emme, issi, venna, kiisu, mummi ja ... sodi!”

See viimane tegi puhtust ja korda armastavale vanaemale ehk mummile palju nalja: ei saa ju olla, et lapse elus on sodi sama tähtis kui pere. Aga toona kahesele oli kätte jõudnud just see mänguline fantaasiaperiood, kus keritakse lõputult vetsupaberi rulle laiali ja ehitatakse valgest sodist pesasid ja losse, ja veidi hiljem hekseldatakse paber peeneks, sünnib lumehang, lehekuhi või bassein, kuhu sukelduda.
Juba veidi vanema ja osavamana teevad lapsed ajalehtedest kääridega samasugust peenikest ehitusmaterjali. Kõik see ilm on sodi täis ja rõõmu kui palju. Inspiratsioon, fantaasia, kujutlusvõime! Ja kuna meil veel robottolmuimejat pole, siis mängu lõpus korjavad sodi kokku needsamad ehitusmeistrid, kes kehastuvad ümber koristusrobotiteks, kes ei vaja laadimist ja töötavad peamiselt kommiküttel.