Ajalugu Eesti aias ehk Au sees on taas vanad sordid

Ingrid Sembach-Hõbemägi

27.06.2021

Priit Grepp

Vanasti hoolitses aiapidaja, et köögiviljaaias kasvavatelt taimedelt kindlasti seemet saaks. Nüüd suunduvad uue põlvkonna aiapidajad huvitavate seemnete soetamiseks poodi. Ühest küljest on mõistetav huvi katsetada igal aastal midagi uut, samas kaob sellega ajalukku tükike Eestile ainuomast (toidu)kultuuri, kui me ise vanu sorte edasi ei kanna.

Puhta kodumaise toidu kasvatamine on üha populaarsem meiegi aednike hulgas. Aiandusfoorumitest leiab järjest küsimusi: „Kust saada seda vana head suurt tikrit, mis mul vanaema aias kasvas?“ või „Kas keegi veel mäletab, mis oli selle suure hea tomati nimi, mida vanasti kasvatati, ja kust saada seemet?“ Paraku peame tõdema, et vanad, põlvest põlve kasvatatud sordid kipuvad meie aedadest kaduma ja vaidlusi tekitab seegi, millised nad välja nägid. Ühes ollakse aga üksmeelel – need maitsesid hulga paremini kui tänapäevased.
Kuigi esmapilgul võib ju väita, et tegemist on pelga nostalgiaga, ei pruugi see nii olla. Nimelt on tänapäevane sordiaretus paljuski orienteeritud teatud omaduste parandamisele. Nii näiteks ei esine poodides müüdavatel tomatitel tõepoolest ehk nii palju taimehaigusi ja nad peavad transportimisel paremini vastu, ent aretuse käigus on kaduma läinud geenid, mis tomatile lõhna ja maitse andsid.